Salajane missioon Palmse kõrtsis
Kolmapäeval silmitsesid Virumaa Teataja kaks reporterit ei tea juba mitmendat korda väljas päikesekiirtes kuldselt helklevaid vahtralehti ja esitasid mõttes mitu päeva õhus olnud küsimuse - kas täna on õige aeg.
Tarbijaküljega tegelejad nõudsid maakonna järjekordse toitlustuskoha testimist. Sihtmärgiks valiti suvekuudel turistidest ja muidu headest inimestest kihav Palmse küla ning seal juunis avatud saja istekohaga kõrts, mis ehitatud 1831. aastal. Aeg läks, kuid vastust põhiküsimusele, kas Palmse mõisas on võimalik korraldada romantiline töine lõuna, polnud.
Kui auto peaaegu hääletult kõrtsihoovi korralikult hooldatud murule sahises, märkasime esmalt hoone ees olevat väikest kampa - nii mehi kui ka naisi.
Väikesed hirmud
Kamp vajus peagi laiali, vaid karkudel mees sisenes kõrtsi. Ühest põgusast silmapilgust piisas, tegemaks kindlaks, et tegelikult tal karke vaja polnud.
Peast käis läbi mõte, kas tõesti reetmine. Väike suitsupaus suutis tekkinud kahtlused siiski hajutada ja otsustasime missiooni jätkata. Justkui maa alt kerkivad silme ette õpikust loetud sõnad: “Tutvu ümbrusega.”
Palmse kõrtsi sisenedes astuks tõepoolest otsekui mõisaaega. Muljet loovad palk-laudne lagi ja põrand, samuti nende vahele jäävad pikad söömalauad ja pingid, toekad toolid ning kõrtsilett puusadulast baaripukkidega. Hobuseriistad seintel ja kiiklambad kaltsuvaibal on omaaegseid kasutajaid ausalt teeninud ja tublisti vatti saanud.
Turske mees annab kõrtsmiku mõõdu igati välja, vürtsi lisavad ajastule vastavad riided. Jõupaberilt menüüd silmitsedes jääb pilk pidama ribile. Paraku aga seda ei ole.
Järgmine tellimus – memmekook – teeb kõrtsmiku jälle nõutuks ja mees suundub tagaruumi. On tunda, kuidas hirmuhigi piisad otsaesisele tekivad.
Ohtu sattunud missioonile toob pöördepunkti köögist naasva kõrtsmiku särav nägu – memmekook on siiski saadaval.
Rünnakule
Edasi keskendume ülesandele ehk missioonile. Jälle kerkivad silme ette unustamatud sõnad: “Üks hea luuraja on etem, kui mitu tankiarmeed.”
Pererahvas nõustub lahkesti, et maksta võib ka pärast söömaaega. Meile on see väga tähtis, sest plaanime kulude katteks arvet küsida ja sellega kiirustamine võib missioonile saatuslikuks saada.
Seintele kirjutatud tarkused jõuab paarkümmend minutit sööki oodates mitu korda üle lugeda ja pähe kulub, et vakamaast viljast saab kaks vaati viina, aga vakamaast kartulist tervelt kaheksa. Kui seintel nähtu läbi loetud ja aknaorvade suured veinimeisterdamise pudelid üle vaadatud, hakkab pilk laest tarkust taga nõudma. Seal on aga valge, täitsa tänapäevane kõlar, millest voolab lakkamatult Rock Hotel’i.
Ivo Linna on muidugi ka parajalt tore ajalooline nähtus, aga kas just mõisaajast ... Tuleb meelde, et lähikonna rahvalauluansambel Tink-Tingadi on oma laulud plaadile pannud ja ehk oleks lõõtspilliplaategi leida.
Söögirivis on kama igas kontekstis kalamarjast vahukooreni. Mida sisaldavad tõenäoliselt vankrirataste ja vakk-valgustitega samasse ajajärku kuuluvad sööginimed, tuleb oletada, paluda lahti seletada või võtta midagi vähem riskantset. Näiteks metsaseenesoust kartulipudruga. Ootamise ajaks antakse ette leivataldrik ja võitoos, kus või nagu vanasti soolvee all peidus. Maitsev eelamps ehk leivaviil osutub sisuliseks veaks, sest põhisöögi ports on mehine. Toit tuuakse kohale savinõudes, ainult mahlaklaas on natuke liiga tänapäevane. Aga võib-olla pole vanu nurgelisi klaase enam kusagilt võtta.
Nagu vanal hallil ajal, on pudrul-soustil lisandiks hapukurk ja kõhutäis on tõhus. Ilmselt leidub lähimetsas hea šampinjonikoht. Tulemus on niisugune viru keskmine.
Silma hakkab ettekandja tähelepanelikkus, kes ei lase klientidel magustoitu sekunditki oodata. Kamakreem, kus vististi selge vahukoor kamaga segi, annab sellise kaloripommi, millega võiks kogu päeva heinamaal niita vihtuda. Kuna sööginaabri kook osutub talle ülejõukäivalt magusaks, siis vahetame magustoidud ära.
Proloog
Kõht täis, piilume kõrtsi taha, kus leiame paar kiike ja lõkkeplatsi. Külm tuul kiikumist ei soosi, aga paneme selle järgmiseks suveks kõrva taha.
Tagasi sõites tundub maailm ilusamana kui enne. Tarbijakülje eest vastutava kolleegi Kristi Erlichi säravad silmad ja täis kõht annavad alust järelduseks, et ohtudest hoolimata missioon siiski õnnestus.
“Mokka mööda” on tarbijakülje rubriik, milles ajakirjanikud koos huvitavate inimestega külastavad kord kuus maakonna toitlustuskohti ja annavad neist lugejale ülevaate.
Vaatluse all on Vihula vallas Palmse külas olev kõrts, kus lõunatasid Virumaa Teataja kultuuriajakirjanik Inna Grünfeldt ja uudistereporter Toomas Herm.
Allikas: Virumaa Teataja
